Üks päev, kaks klassi, kaheksa rühma, viis hindavat lõusta ja tonnide viisi pinget, millest ei lõika läbi ükski nuga. Ehk viis päeva on möödunud sellest, kui gümnaasiumi rebase aasta lõpetajad ning järgmise aasta abituriendid kogunesid Kuldnoka tänaval asuvasse õppeasutusse, et seal siis vahetuste kaupa kuulata ning seejärel jälle rääkida. Räägiti sellest, mida üheteistkümnendad see aasta tegid ja mida kümnendad tegema hakkavad, räägiti meedia e-kursusest, 8 kuu jooksul tehtud töödest, nähtud vaevast, unetutest öödest, inimsuhetest ja veel miljonist asjast.
Kogu saaga sai alguse eelmise aasta septembrikuu lõpus, kui üürikesele meediakoolitusele järgnes kuuekümne isiksuse jagamine gruppidesse, mis mõnel juhul toimus täiesti mõtlematult ja idiootselt, vähemalt minu arvates oli see nii. Edaspidi hakkasid need samad grupeeringud koolielu kajastama selle erinevates võtmetes, et jõuda selle otsustava kohtupäevani, millele mu stoori on keskendunud.
Päevaplaan oli hoolikalt välja kalkuleeritud, nii et eelmise õhtu peost ei jõuaks korralikult toibuda, aga uuele jõuaks kohale küll. Kui rahvas oli kogunenud, loositi esinemisjärjekord ja päev võis alata. Üksteise järel roomasid oma etteasteks lavale kõik rühmad, kui jutud räägitud, hakati järelpärimisi tegema. Mitu tundi sa tööd tegid? Miks sa nii vähe tegid? Miks sa nii tegid? Miks sa nii ei teinud? Mis sul viga on? Milles Imre süüdi on? Igastahes.... lolle küsimusi lendas igast nurgast ja ei jäänud nendest puutumata keegi. Niimoodi käiski hulk inimesi lava pealt läbi, kuni oli kord eelviimaste käes. Pealtnäha kõige lõhestunum ja laiskvorste täis, ei oodatud sealt midagi head. Ja siis lendas mingi vend laivi ja hakkas räppima. See oli nagu välk selgest taevast, aga rahvale läks peale...., mis oligi põhiline. Peale seda suurepärast etteastet, mis küll natukene närvilisuse nahka läks, jõudis kätte aeg viimaseks esituseks ning peale seda läksid Luure ja gäng oma otsuseid tegema.
Kümnendikud olid vabad, aga meie mitte. Tuli veel oodata, et viimast korda kõrge komisjoni ette astuda ja otsust kuulata: kes sai läbi, kes peab veel oma aega meedia peale raiskama? Kokkuvõtteks oli päev asjaosalistele võrdlemisi närvesööv, ükskõik, mida nad ka ei räägiks. Ja palju keegi ära suitsetas? Ei oska mina seda öelda, aga kui neil seni kopsuvähki polnud, siis peale seda päeva tuli raudselt.
Selle kirjatüki tõi teieni järjekordselt Mikk Maasik.
Ma tänan kõiki, kes viitsisid selle pika jutu läbi lugeda.
Vabandused:
Teie, kelle kohta ma ütlesin „viis lõusta“, ärge palun solvuge, see läks lihtsalt paremini mu kontseptsiooni ja stiiliga kokku, ma ei sõimanud teid koledaks ega midagi. Ning veel, „Luure ja gäng“ ei vihja kellegi seotusele kuritegeliku tegevusega või elule hoodis, see jällegi läks lihtsalt paremini asjaga kokku.
PS! Tulevased e-kursuslased, ärge parem proovigegi minu kirjutistest eeskuju võtta, te ei suuda seda niikuinii nii hästi kui mina ja milleks siis leppida teisejärgulisusega. Lihtsalt pole mõtet noh....
